pühapäev, 15. aprill 2018


Reklaamitegijad on eksperdid selles, kuidas meile väga lihtsalt müüa karastusjooke, kiirtoitu ning muud ebatervislikku. Aga mis juhtuks siis, kui nad müüks meile samasuguse edukusega tervislikku toitu?

Kui tihti näeme me telereklaame, mis õhutaks meid ostma ja tarbima näiteks Eestis kasvatatud köögi- ja puuvilju? Enamik ajast on reklaamid siiski suurte brändide konveiertoodetest, mitte hoole ja armastusega põllul kasvatatud kodustest köögiviljadest.
1930. aastatel, kui Ameerikas oli suure masuaeg, tõusis nende spinatimüük üllatava kiirusega 1/3 võrra. Samal ajal, kui olid hästi populaarsed igasugused ebatervislikud karastusjoogid nagu näiteks Coca-Cola.

Nii suure hüppe spinatiturul põhjustas kuulus "Popeye" multikas, mis ilmus samal ajal. Isegi, kui multika peamine mõte polnud kindlasti mitte teha reklaami spinatikasvatajatele, tegi see seda siiski üllatavalt hästi. See generatsioon tarbis palju rohkem vitamiine, kui see muidu oleks teinud, seda on näha ka statistikas, mis on kokku pandud USA terviseameti poolt. 
Mind tõesti üllatas, kuidas midagi nii lihtsat midagi nii suurt põhjustas. Hea töö, Ameerika filmitööstus!

Väga huvitav oleks näha, kas ka tänapäeval selline salakaval reklaamitrikk läbi läheks.
Kas saaks näiteks eesti talumeeste toodangut paremini müüa, kui rahval oleks selline eeskuju, nagu oli seda omal ajal Popeye?

Arvan, et kindlasti tuleks millegi sellise loomist proovida. Käes on ju kevadine aeg ning paljusid kimbutab vitamiinipuudus. Tervisliku toidu promomine aitaks kindlasti kaasa vitamiinitarbimise suurendamisele.

Allikad:



Anonüüm

laupäev, 7. aprill 2018

12 miljonit? Nagu ausalt?!?

No tsaukitsau, tibud, täna hommikul ärkasin üles, sõin hommikust, jõin kohvi  ja ajaviiteks mõtlesin, et loen, mis siis maailmas ka toimub. Järsku jäi silma artikkel, mis rääkis taaskord Madeline McCannist ja tema otsingutest. Kes siis veel ei teadnud, kadus Madeline 11 aastat tagasi perega puhkusel olles ära. Selle aja jooksul on saadud sadu tuhandeid vihjeid tüdruku kohta, otsingud käivad tänini. Põhjus aga, miks mõtlesin Teile just sellisel teemal kirjutada, oli siis see, et Briti siseministeeriumi andmetel on tüdruku otsingute peale kulutatud juba 11 miljonit naela ehk siis 12 miljonit eurot. No loomulikult on tore, et tüdrukut otsitakse ja ei ole lootust kaotatud, kuid kas tõesti tuleb ühe otsingu alla nii palju raha panna? Maailmas läheb väga palju inimesi kaduma, osa juhtumite puhul antakse juba paari päeva pärast alla, kui veab, kulutatakse natukene kauem otsimise peale aega, kuid mitte väga palju. Ja siit tulebki minu küsimus, miks on üks inimene tähtsam kui teine. Saaks aru, kui tegemist oleks kuningaperest pärit inimesega, kelle peale nii palju aega ja raha raisata. Ning samuti saan aru, et soovitakse leida üles oma kadunud lapsuke, kuid miks ka kõiki teisi kadunuid siis niimodi ei otsita? Minu arust on see väga ebaaus, et inimesi niimodi eristatakse. Või mis arvate Teie? Südamest loodan, et tüdruk leitakse elusa ja tervena üles, muidu oleks kõik see aeg ja raha lihtsalt tuulde läinud. Selle raha eest oleks väga palju Aafrika lapsi saadud ära toita.

Olge mõnusad ning kohtume juba uues postituses 

CubaLibre

  



Kui ma oleksin sõdur, siis…


Kuna olen peaaegu täisealine ning oman mitmeid sõpru ja sõbrannasid, kes on ajateenistuses kas käinud, hetkel teenivad või sinna minemas, olen ka ise selle peale mõelnud. Ma pole veel otsusele jõudnud, sest leian, et kuigi ajateenistuse juures on palju positiivset ning riigi kaitsmine on väga oluline, on see siiski hiigelsuur kohustus ning pean selle peale veel mõtlema.

Kui ma oleksin sõdur, siis kohaldataks mulle kui naisele teistsuguseid norme kui samas olukorras olevatele meestele. Seda hüpoteesi kinnitava argumendina võib esimese asjana välja tuua kasvõi selle, et täisealistele tervetele meestele on ajateenistus kohustuslik, kuid naiste puhul on tegemist vabatahtliku valikuga. Seda enam on naistele antud võimalus esimese 90 päeva jooksul kaitseväekohustusest loobuda erinevalt meestest, kes seda teha ei saa.

Sõjaväelasena peaksin ma ka teatud määral oma välimust muutma. Naistegevväelasena laieneksid minu välimusele teatud nõuded, sealhulgas näiteks see, et peaksin oma juukseid pidevalt kinniseotuna hoidma, küüsi alla 5 mm, ka ei saaks ma mitte ühtegi ehet (peale abielusõrmuse, mida mul ei ole) kanda jne.

Riigikaitsjaks olemise juurde kuuluksid ka erinevad hüved. Kõigepealt mainiksin ära sotsiaalse positsiooni, mis kaasneb ajateenijaks olemisega - siinkohal viitan ma austusele, mida näitaksid üles minu kaasmaalased mulle kui oma riiki kaitsvale inimesele. Veelgi enam saab noor inimene sõjaväest kaasa distsipliini. Igapäevaselt konkreetsetel kellaaegadel söömine, magama minemine ning üles ärkamne ja füüsiline koormus teeb tugevaks nii vaimu kui keha. Interneti kasutamine on piiratud, seega kasutaksin seal oma vaba aega netis istumise asemel näiteks lugemise või lauamängude mängimise peale, mis samuti arendab. Pealegi kuuluvad sõjaväkke mineku juurde ka teatud sotsiaalsed garantiid, sealhulgas näiteks fakt, et endisel tööandjal on kohustus ajateenistusest naasnud isikule võimaldada endine töökoht, samuti säilib õpilasele koolis õpingukoht. Ka on ajateenistuse ajaks õigus lõpetada õppelaenu põhiosa tagasimaksmine ning selle intressi tasub sellel ajal riik.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sõjaväelase positsioon on Eesti ühiskonnas väga auväärne ning sõjaväekohustus on midagi, mida ei tohiks kergekäeliselt võtta.

Allikad:

Anonüüm

Lumehelbekesed

























Kristen Kruusimägi
(https://www.facebook.com/photo.php?fbid=2040360099324860&set=a.151537464873809.31660.100000526696229&type=3&theater)

No tsaukitsau rahvas!

Täna teen juttu “lumehelbekeste” teemal. Lumehelbekesed on siis sellised tänapäeva põlvkonna tegelased, kellele ei tohi mitte midagi öelda – muidu solvutakse. Põhimõtteliselt on siis tegu inimestega, kes ei talu absoluutselt kriitikat ning turtsuvad ja torisevad kui midagi nende kohta halvasti öelda. Enamasti ei saa nad ka naljast aru ning võtavad kõike jube tõsiselt. Kui tegelikult on Eesti Vabariigis olemas sõnaõigus ehk inimestel on õigus avaldada oma arvamust, siis kohe, kui midagi ütled, solvutakse või isegi tehakse politseisse avaldusi vihakõne süüdistusega.
Näiteks nagu sisulooja Tomi Claus Kallavus ehk SarioTV avaldab oma videotes arvamust teiste inimeste videote/piltide/kommentaaride jne kohta vaadates siis nende tehtud videoid või pilte. Ühes videos vaatas ta Kristen Kruusimägi (igaks juhuks mainin, et tegu on mehega) meigivideot ning ütles, et tema arust see pole normaalne ja viskas nalja selle üle. Kristen nagu üks suur lumehelbeke ta on, viis politseisse avalduse vihakõne süüdistusega. Sario tegelikult ikkagi avaldas lihtsalt oma arvamust, kuigi jah suht otsekoheselt ja teravmeelselt, aga see pole ju keelatud?
Tegelikult ju ongi nii, et kui laadid internetti mingi asja üles, olgu see siis video, pilt või mis iganes, pead arvestama sellega, et kõigile ei meeldi see. Kõigile ei saagi kõik asjad meele järele olla, sest see lihtsalt pole normaalne. Inimestele meeldivadki erinevad asjad ja just see teebki maailma värvilisemaks. Igatahes peabki arvestama sellega, et on selliseid inimesi, kellele ei meeldi midagi ja nad ütlevad selle otse välja ning see on täiesti okei.
Minu arust on see täiesti debiilne teema solvuda selliste asjade peale. Viimasel ajal ongi selline tunne, et ei võigi üldse oma arvamust välja öelda või seda isegi omada: kohe on kisa ja draama lahti. Kui sa tunned ennast selle tekstiga puudutatuna, siis mõtle sügavalt järele ja tõmba normiks palun!
Selleks korraks on siis kõik. Võtke marurahulikult ja pange pullilt!

Teamisto

Näite allikas:

























Photo by Shutterstock

Olen kaunis sage väljas sööja ning olen ka ise mõnda aega restoranis teenindajana töötanud. Sellepärast tean söömas käies täpselt kogu seda protsessi, mida teenindajad iga kliendi tõttu läbima peavad. 

Väljas söömas käies sean alati omale teatud rahalise piirangu – olenevalt sellest, kui paks rahakott parajasti on. Sinna sisse arvestan söögi, joogi ning ALATI jootraha, mille jätan, kui teenindusega rahul olen. Üldiselt on see 1, 2 või 5 eurot, olenevalt sellest, kui hästi meid vastu võeti ning kuidas toit maitses. Minu jaoks on mõeldamatu, et teenindajale jootraha ei jäta juhul, kui saan aru, et ta on endast andnud kõik selle nimel, et kliendid külastusega rahule jääksid. 

Mitmes riigis on tekkinud norm, et 10-12,5% lisatakse juba automaatselt tšekil olevale summale teenindustasuna otsa ning selle summa saab teenindaja kuu lõpus koos põhipalgaga kätte. Jootraha puhul saab paralleeli tuua tulemustasuga, mida paljudes töökohtades lisaks põhipalgale makstakse. Teenindajate puhul ei ole aga lisatasu maksjaks tööandja, vaid klient. 

“Aga poemüüjale ja bussjuhile ma ju mingit jootraha maksma ei pea, mille poolest erineb restoraniteenindaja nendest?”. Ega otseselt ei erinegi. Tegu on lihtsalt viisaka tavaga, mis läbi aegade on tekkinud ning iga endast lugupidav inimene jätab restoranis käies jootraha. Restorani külastamine ei ole igapäevane tegevus ning seal tehtavad kulutused on niikuinii ette teada, ei ole keeruline kukrut kahe lisaeuro võrra kergendada. Usu mind, see teeb Sul endal tuju paremaks ning teenindajalgi on rohkem motivatsiooni sedasi oma tööd teha.


Kusti



Facebooki skandaal



















The New York Times



Märtsikuu lõpunädalatel on tekkinud Facebookil suur globaalne skandaal. Skandaal sai alguse sellest, et Facebooki lisarakendused varastavad inimeste isiklikke andmeid ja kõike, mida sealt leida on võimalik. Mõnel inimesel teati isegi vanavanaema telefoni numbrit, kes polnud Facebookiga kunagi kokku puutunudki. Skandaal on läinud väga suureks. Facebook on selle eest pidanud juba välja käima umbes 100 miljardit dollarit. Maine parandamiseks on Facebooki looja Mark Zuckerberg ostnud maailma suurimate ajalehtede terveid lehekülgi, et vabandada inimeste ees ja proovida vaikselt parandada kahanevat mainet. Samuti on ka Facebooki aktsia hind suures languses ja ennustatakse pidevat langemist, kui ei suudeta seda kuidagi parandada.
            Arvan, et Facebook suudab sellest välja tulla ning oma maine taastada. See on ilmselt suurim sotsiaalmeediavõrgustiku skandaal, mis aset leidnud on, ja sellise info levimine tekitab väga paljude inimeste seas vaenu. Inimesed kustutavad oma Facebooki kasutajaid massiivselt ja kutsuvad üles ka teisi inimesi seda tegema. Mina ei näe sellel suurt vajadus, kuna kõikides sotsiaalmeediakanalites, mida ma oman, ei jaga ma mitte kunagi infot, mis võiks olla minu jaoks kuidagi negatiivne.


Anonüüm

Miks on Real Madrid parem jalgpalliklubi kui FC Barcelona?


https://goo.gl/images/sPRAk1


Jalgpalliklubi Real Madrid on minu silmis parem kui FC Barcelona mitmes aspektis.

Alustuseks veidi numbreid:
Reali pikim võiduseeria on 14 mängu, Barcelonal 13.
Reali mehed mängivad klubis kauem, st nende lepingud on pikemad ja usaldus pallurite suhtes suurem. Klubivahetusi on tehtud rohkem Barcelonast Madridi kui vastupidi.
Üks kõige meeldivam fakt on tõsiasi, et omavahelistes mängudes on võite rohkem Realil.
Suurim väravate vahe omavahel kohalikus La Ligas on 8-2 Reali kasuks (hah, suckers!)

Statistilised saavutused kõrvale jättes, mängijad ise on Realis paremad. Barcelonas õitsevad kuulsad nimed, kusjuures kuulsus ei ole ilmtingimata tingitud heast mänguoskusest (khm-khm, Luis Suarez https://youtu.be/Uy31pdfntUw ). Nimekirja kuulsustest võib täiendada maailma number 2 ründaja Lionel Messi, lauljatar Shakira abikaasa Gerarld Piqué, Pepe pea peale astunud Sergio Busquets, rekordihoidja omaväravates Jordi Alba ja veel teistega. 

Reali mängijad seevastu on lojaalsed oma klubile, ehedaim näide on Reali kunagine kangelasest esiväravavaht Iker Casillias, kes on öelnud, et tema, suundudes Madridi Realist FC Portosse, ei suuda eelmise koduklubi vastu mängida. Once a Madridista, always a Madridista. Reali pallurid on kõik imelised, kunagine peatreener Carlo Ancelotti on öelnud, et ükski tema meestest ei tea, kus varumängijate pink on ehk kõik klubi mängijad on oma ala parimad, vahet pole, kes platsil on.

Jalgpalliklubisse Reali Madrid on kuulunud legendid nagu Arbeloa, David Beckham, Santiago Bernebéu, kelle järgi sai nende kodustaadion ka nime, eelnevalt mainitud Iker Casillias, praegu pallivatest toon välja tunnustatult maailma parima Cristiano Ronaldo, raudvarasse kuuluva Karim Benzema ja Luka Modrići, üks resultatiivsemaid väravasöötude andjaid. 

Kui keegi soovib vaielda, siis iga kell iga koht. 

Leesa Purga 




















Getty Images

Prantsusmaal tuleb uus reform panna kõik lapsed õppeasutustesse juba kolmeaastaselt. Tegelikult ei mõjuta see suurt osa lapsi, sest enamik vanematest panevad juba lapsed ise selles vanuses lasteaedadesse. Kokku mõjutaks see umbes 2,4% lapsi. President Emmanuel Macron põhjendab muutust sellega, et ei tekiks lastes haridustasemes suuri erinevusi. Ta ütleb, et paljud maakohtades elavad lapsed ei saadeta lasteaeda, sest see on vanematele ebamugavam kui lapsi lihtsalt kodus hoida.
            Minu arvates on see hea muudatus, sest see annab igale lapsele samasuguse võimaluse tulevikuks. Kooli minnes peaks olema kõik lapsed samal tasemel ja see tagaks ka kiirema ning ühtlasema edasi õppimise. Lapsed õpivad lasteaias minu arust väga palju ning lisaks sellele õpivad lapsed seal omavahel sotsialiseeruma. Leian, et igas arenenud riigis peaks olema lasteaeda minemise vanus kohustuslik.

Anonüüm

Nutisõltuvus


Oleme sõltuvuses mustast ekraanist taskus, mida esimesena asjana vaatame, kui hommikul silmad lahti teeme. Meie vanematel üles kasvades sellist probleemi veel ei eksisteerinud.

Antud fenomen on täielikult välja arenenud viimase 15-20 aastaga, saime juurde uue sõltuvuse, mille tagajärgi ei suuda me veel päris täpselt välja arvutada. Analüütikafirma Flurry 2017. aasta andmete põhjal on keskmine Ameeriklane 5 tundi päevas telefonis, suurema osa ajast sotsiaalmeedias. Siinkohal tekib küsimus, kust me võtame selle aja või mida kõike me saaksime enda jaoks selle ajaga teha.

 Kuid nüüd on juba tekkinud järgmine probleem. Sloan managementi poolt välja mängitud eksperimendist tuli välja, et õpilased, veetes päeva ilma telefonita, tunnevad nad peale suruvat ärevust, depressiooni ja samuti südame löögisageduse ja vererõhutõusu, mis liigituvad juba tõsisemate probleemida alla.Me oleme telefonist tekitanud enda pikenduse, mis on hõivanud meie aja, tervise ja heaolu.


https://techcrunch.com/2017/03/03/u-s-consumers-now-spend-5-hours-per-day-on-mobile-devices/
Pilt: https://medium.com/@jsanchezbt/phone-addiction-the-new-drug-that-is-killing-us-softly-53b8b9454ad2

Anonüüm



Võrkturundus: risk või vôimalus?






















https://goo.gl/images/n9k3wT

Väga paljud inimesed otsivad aktiivselt võimalust oma elukvaliteeti parandada ning lisasissetulekut leida. Üheks võimaluseks on tegeleda võrkturundusega. Võrkturundus ehk soovitusturundus on otsemüügiärivorm, mis töötab põhimõttel, et skeemiga liitunud isik kutsub teise inimese süsteemi toodete müüjaks (www.tarbijakaitseamet.ee/et/tarbijale/vorkturundus). Selliseid võimalusi on Eestis väga palju, alustades ilutoodetest (Oriflame, Avon jne), igapäevatooted (Amway) või teenus (Lyoness, Lyconet). Kuid kas nende "skeemide" eesmärk on inimestelt raha välja petta või anda võimalus arenguks ja lisatuluks?

Kui inimene seisab sellise olukorra ees, siis esmalt peaks endale selgeks tegema, kui "saladuslik" ettevõte on. Ehk kuidas inimestele lähenetakse, millised on üritused, kuhu kutsutakse, millised väärtused ettevõttel on ja samuti tuleb  ise tutvuda toodetega, kuna kui tooted endale ei meeldi, siis ei saa ka sellega tegeleda. Samuti tuleb kindlaks teha, et ettevõte oleks olemas äriregistris ja samuti uurida võimaliku petuskeemi vôimalust. 

Ma isiklikult arvan, et mingi periood elust on kasulik tegeleda mingil määral võrkturundusega. Inimene suudab sel viisil arendada oskusi, mida koolis ei õpetata. Näiteks arendab see müügioskust, sest terve elu pöörleb müügi ûmber.See ei pea olema mingi toote müümine, vaid isegi see, kui inimene osaleb töövestlusel, arendab näiteks suhtlemisoskust. Tahest tahtmata kohtume me väga paljude erinevate inimestega ja võrkturundus annab väga suure teadmise erinevate inimeste kohta ja ka suurema oskusteabe nendega tegelemiseks. 

Kindlasti tuleb ka välja tuua uued tutvused, keda sellega saada võib. Kuid oht on ka olla väga pealetükkiv, mille tagajärjel hakkavad on paljud sõprad/tuttavad eemale hoidma või võib nad üldse kaotada.  

Kokkuvõtteks oskan öelda, et arvan, et see on kasulik, sellel on omad positiivsed kui ka negatiivsed kûljed ja ka võimalus sellega teenida ja arendada, aga ka väga palju kahju teha.

Kasutatud allikas:
https://m.postimees.ee/section/855/341173


Anonüüm

Eesti poliitikud



















Viimasel ajal on Eesti poliitikud ennast veidi käest lasknud ning teinud uudistes suuri pealkirju. Peaaegu iga nädal näeme sotsiaalmeedias ja uudistes, et keegi poliitik on jälle miskit ebasobilikku teinud. Poliitikud oleks omavahel justkui lahingus, kes rohkem skandaale suudab luua.  Hiljuti võttis politsei juhilubadeta sõidu eest vahele Eesti poliitiku Jürgen Ligi. "Trahv on välja teenitud ja viga samal päeval parandatud," ütles Ligi napisõnaliselt Elu24le. (https://m.postimees.ee/section/2/4415483

Poliitikud ei hooligi enam oma mainest või selle puhtana hoidmisest, sest viimasel ajal on puhta registriga poliitikuid vähe. Sellised uudised oleks kunagi inimesi šokeerinud, kuid nüüd pakub selline uudis pigem lihtsalt meelelahutust ning ei üllata enam kedagi. Varasemate aastate jooksul poliitikud nii palju pahandust ei ole korraldanud ning see paneb inimesi küsima vaid üht: Kas skandaalide korraldamine on uus viis tähelepanu võitmiseks või on lihtsalt poliitikud endast nii heal arvamusel, et võivad enda arust kõike teha, mida soovivad? 

poliitikablogija 

5 sekundi reegel




Kui kuuled 5 sekundi reeglit, torkab esimesena pähe reegel, mida on meile väiksest peale õpetatud - kui toit kukub maha ning kui korjad selle 5 sekundi jooksul üles, võib seda veel süüa. Aga see reegel, millest mina räägin, pole sellega kuidagi seotud.

5 sekundi reegli töötas välja Mel Robbins, kes siis oli töötu pereema ning kelle mees kaotas oma restoraniäri. Sellel hetkel ta ei suutnud enam isegi voodist välja tõusta, et neid probleeme lahendada. 

Kui inimese tunded ning mõtted on vaenujalal, siis võidavad alati tunded - nii on meie aju lihtsalt üles ehitatud!

5 sekundi reegel on abimees inimesele siis, kui ta peab midagi tegema, mida ta ei taha teha. Lõppude lõpuks, ei piisa ainult sellest, kui sa tead, mida sa tegema pead ning miks sa seda tegema pead. Inimesed vajavad midagi, mis viiks nad nii kaugele, et nad hakkaksid tegutsema.

Selle reegli taga peitub tegelikult teadus, sest kui sa saad impulsi, et midagi teha, sul on täpselt viiesekundiline aken, et ennast liigutama hakata, sest muidu su aju tapab selle idee ning sa jäädki ainult mõtlema. See toob kaasa endaga järgmise efekti- kui sa otsustad hakata tegutsema, siis su aju hakkab looma uusi harjumusi (mis aitavad sul areneda). Nii et 5 4 3 2 1... ja minek!